Hommik algas säänse vaatepildiga.
Lumepidu meie tänavas |
Kui me alguses siia jõudsime korraldasid hispaanlased meiel vastuvõtupeo, kuhu meid osalema ei kutsutud. Eile öösel oli siis ilmselt ärasaatmispidu, mis küll kahvatas vastuvõttu ees, kuid magamine oli raskendatud ja ööuni jäi katkendlikuks.
Peale selle, et ilm nägi tuksis välja, siis oli ta külm ja tuuline ning pilves ka takkapihta. Vaatamata sellele olime otsustanud kindlalt teha ühe kultuuripäeva veel. Päev otsa siis majas passida oleks olnud raiskamine.
Peatupaik nr 1. Jaapani aed Hala Stulecia juures (Stuleciat külastasime 21 märts). Kuigi on aprilli algus ja ilmad päris jahedaks tagasi läinud, oli aed avatud ja tegelikult täitsa kena oma väikeste radade, huvitavate puude ja kentsakalt pügatud põõsastega. Näha oli, et magnoolia tahaks tegelikult oma õied avada ning rododendronidki ilmselt hakkaks varsti õitsema kui ainult pisut sooja peale tuleks.
Viimane külastus Dominikanski kaubanduskeskusesse, kus võtsime kuuma kohvi ja soojendasime käsi/jalgu.
Kuna meil esimesel nädalavahetusel jõud rauges oli senini külastamata Wroclawo Ristija Johannese nimeline gooti stiilis peakatedraal. Kartsime, et Suure Reedega seonduvalt on kirikus ehk teenistus, kuid sattusime oma külastusega täpselt teenistuse eelsesse aega. Kirik oli täitsa kena. Esimene külastatud kirikutest, mille aknaid kaunistasid vitraazid ning kooriruumi looze ehtisid uhked puitnikerdustega pühakuid kujutavad seinapaneelid. Muus osas jäi kirik tagasihoidlikuks. Gootilikult sünge ja hämar.
Kuna on Suur Reede siis sellega kaasneb kohaliku rahva hulgas komme käia pihil. Kõik kiriku pihitoolid olid hõivatud ning tekkinud olid mitmekümnest inimesest moodustunud järjekorrad.
Fasaadi ehtis uhke portaal, mis oli kaunustatud kõikvõimalik reljeefidega, millede tuvastamisel jäime tõsiselt hätta. Kes kujutaud figuuridest on kes? Piiblitegelaste atribuutikat me pea üldse ei tunne. Leidsime üles Peetruse (võtmega) ja peaingel Miikaeli (mõõgaga) aga edasi jäime hätta.
Kogu paekatedraali ümbruse asundus oli väga meeldiv. Iseloomult vanem hoonestus. Agupäraselt olnud gooti stiilis elamud, kuid mitmes sõjas kannatanud piirkond on saanud seeläbi pigem barokkiliku ja klassitsistlikuma väljanägemise. Tänavad olid küllaltki laiad ja majad suhteliselt madalad, olematu liiklusvoog ja palju puid. Päikegi hakkas kõige selle peale paistma, vaatamata sellele, et Suur Reede on nii püha ja kurb päev, et muru ka ei kasva.
Wroclawi Ristija Johannese kirik |
Viimaseks kultuuriobjektiks sai Wroclawi ülikooli muuseumi külastus. Eile Avivas pabereid ajamas käies kuulsime Konstancija suust ainult ülivõrdes kiitust Aula Leopoldina kohta. Otsustasime minna vaatama, et kas on avatud täna. Oli.
Peab ütlema, et me sugugi ei kahetse seda käiku. Peale Aula Leopoldina on võimalik külastada Oratorium Marianumit, mis asub täpselt esimese all ning on vastupidiselt Leopoldinale läbinud restaureerimisprotsessi. Saalis jookseb video, kus räägitakse kogu restaureerimisprotsessist ning saab näha lõike maalinguid teostanud härrasmehe töökäigust. Ruum on kirgas ja kaunis.
Oratorium Marianum |
Aula Leopoldina on nagu nimigi ütleb aula. Seal leiavad aset ülikooli tähtsamad üritused ning kuna ruumil on hea akustika, peetakse seal kontserte. Oma stiili poolest pidi ta olema väga hea ning ilmekas näide Alam-Sileesia barokkist. Ja tõesti kaunis ta oli. Kõik seaina- ning laepinnad olid kaunistatud freskodega ning kujutatud oli kõike, mis on antud ruumi ja ülikooli tarvis oluline. Keskel kohal oli muidugi usumotiiv (tuvi kui tarkuse sümbol), kuid sealt edasi olid oma koha leidnud dekooris ülikooli suurtoetaja ja rajaja Austria keiser Leopold ning tema kaks poega. Samuti oli iga osakonna loozi juures kujutatud tema personifitseeritud olemust. Seintel olid oma kohad leidnud kõiksugu olulised teadlased ja haritlased.
Saal vajab küll restaureerimist, kuid oli vaatamata sellele just täpselt nii muljetavaldav kui Konstancija väitis seda olevat. Suurepärane objekt panemaks punkti meie Wroclawi kultuuriprogrammile. Tõeline elamus.
Aula Leopoldina |
Lisaks muidugi oli võimalik ronida treppidest ülikooli katusele nautima vaadet vanalinnale ja Odra jõele. Seda võimalust me kasutamata ei jätnud.
Seiklejad Tiina ja Mirjam |
15 kraadi meridiaan |
Seejärel viimane trammisõit laulvast Arkady Capitoly peatusest kodupeatusesse Gaj ning algaski päeva argisem osa, mis tähendab sisuliselt koristamist ja pakkimist.
Seega homme koju. Ilmselt tuleb siia veel üks väike kokkuvõttev kirjatükk meilt kummaltki võtmaks kokku, mida me üldiselt oma reisust ja kogemustest arvame ning mida õppisime.