Käsitöö on hinnas

Tunduvalt reipamalt päeva alustades (vähemalt minu vaatest) tundus kõik kuidagi helgem. Eilsel päeval plommitud lauad võtsime pitskruvide alt lahti ja puhastasime zipsti ära. Edasi toodi meile nn liimkilp, mis võttis küll pigem laia prussi (ca 28x5cm) mõõdu ja teatati, et see tuleb jällegi spoonida. Seekord tuli spoonida ka laiem külg, mille tarbeks pidime järelejäänud spoonist kokku kombineerima spoonisärgi. Mirjam lõikas, mina teipisin ja igatahes kokku me ta saime. Siis uus ports kondiliimi (sai juba varem tulele pandud), pealislauad/klotsid ja pitskruvid valmis ja spoonimine algas.

Eilse plommimise tulemus

Spoonisäri valmislõikamine

Valmis spoonisärk ootab liimimist

Enne lõunat olime selle sahmerdamisega niikaugele jõudnud, et kõik oli liimitud ja surve all. Siis otsustasime ikkagi metallitöö meistri juhendamisel ise ka seda peent kunsti proovida. Anita palus meil eelnevalt välja mõelda, mida me teha tahaksime ja need valmis joonistada. Mina valisin kujundiks kaheksakanna ja Mirjami lõplikuks valikuks jäi....no nime ma sellele anda ei oska, aga piltide pealt näete. 

Kes teab, millega tegu, võtab kommentaariumis sõna ja valgustab praktikante.

Kuigi meister (samuti) Piotr ise väga vabalt inglise keeles ei suhelnud, siis Anita abiga sai asjad ära seletatud ja loomulikult on ju kõige lihtsam alati ette näidata. Nii see käiski. 5 minutiga tegi valmis väga vahva pisikese südame. Tundus imelihtne! Aga ei, see kõik oli väga petlik..

Kõigepealt joonistasime pildi läbi kopeerpaberi metallile (vask), siis tegime need jooned metallpliiatsiga üle, sisuliselt kraapisime pildi metall-lehele. Edasi pidime seda tükki kuumutama gaasilambi leegiga kuni ta täitsa punaseks läks, siis külma vette ja oligi vaskleht kopsimiseks valmis. See kuumutamine pidi andma vasele plastilisuse, et teda oleks võimalik töödelda. Ja siis edasi tok-tok-tok väikese haamrikese ja einevate metalltornidega liivaga täidetud nahkpadjakese ehk pehme alasi peal, kord ühelt, kord teiselt poolt, ikka ilusamaks ja reljeefsemaks. Meister käis vahepeal õpetussõnu (ettenäitamise näol) jagamas ning uusi juhtnööre jagamas. Vahepeal aitas meil tõlkida ja õpetussõnu jagada teine asjaosaline seal firmas- Tomek- kelle toodang on muuhulgas firmat tutvustavad videod ning nende taustaks kõlav originaalmuusika. "Troonide mängu" fännid leiavad nende Facebooki lehelt ka tuttavat sümboolikat.

Paraja tüki valmis lõikamine

Paberile tehtud kavandi läbi kopeeri vasele kandmine

Tiina märgib kopeerjoonte järgi kujundit vasele

Meister näitab ette.

Kuumutamine, et materjal muutuks plastilisemaks

Kujundi ruumiliseks ajamine

Tiina päevatöötulemus sai päris hea

Kahjuks kaob pildil  ära asjade ruumilisus. 

Päris valmis metallist asjad siiski ei saanud, kuna vahepeal pidime pitskruvide alt lahti võtma spoonitud prussi, ilusti ära puhastama ning küljed ka spooni alla panema. Jälle lõika, sobita, puhasta, kleebi ja pitskruvide alla. Kõik see tundub väga kiiresti minevat, kuid ärge laske ennast petta- meie eelistame kvaliteeti kvantiteedile ja kvaliteet nõuab algajatelt aega ja pühendumist.

Selles valguses meenub, et Pawel ütles täna, et see "härrasmees", kelle projekti kallal ka meie usinasti töötame, on mingi poliitik (püüame välja uurida, kes) ning kui see projekt valmis saab, siis pannakse sinna analoogselt meie esimese päeva leiule ka "ajakapsel", kuhu valmistajatena lubati ka meid üles tähendada :) Jutuks hea küll, aga ega ma nüüd ausalt öeldes ei tea, kas seda tõe pähe võtta tasub.

Kodu poole liikudes tabas meid taas ootamatu burgaa- vihm ja tuul käsikäes lõõtsutasid nii, et vihmavarjud lendasid inimestel  tagurpidi ja trammid kõikusid tuules. 

Tore päev!

Jak się masz? - Fatalny*

* - Kuidas läheb? - Katastroofiliselt

Tänane päev on olnud nagu üks osa seeriast "Sari õnnetuid lugusid". 

Kogu see kellakeeramine ja reisimine pole meid hellitanud. Hommikune ärkamine oli vähemalt minule äärmiselt raske just kellakeeramise tõttu. Lisaks kogu sellest kõndimisest linnapeal kultuuriga tutvumisel ja  püstiseisimisest praktikakohas, oleme oma jalad korralikult ära väsitanud ning igapäevaseks on muutunud pidevalt valutavad sääremarjad ja krambid öötundidel.

Nädalavahetuse pikad bussiotsad aga imesid meist viimsegi välja ning peale eilset blogipostitust kobisime kiirelt  magama. Hommikul olime endiselt väga väsinud ja tahtsime igaüks oma sooja tekikookonisse hirmsasti tagasi pugeda. Praktikakohta jõudes oli enesetunne poolakeelselt fatalny. Seda kui fatalny meil see päev ees on, me ei aimanud (keegi viga ei saanud). 

Eelmisel nädalal mainitud tähtsa härra oluline sein on endiselt töös ning tundub, et me oleme end suutnud tõestada kui plommijad. Suurem osa selle projekti juures kasutatavast materjalist on teise ringi materjal. Tamm. Ja seal on igasugu sisselõikeid mis on vaja täita, et need materjalid sobituks selle projektiga.

Meie ülesandeks sai niisiis teha parandusi. Seal oli keegi üritanud juba seda tööd alustada ning meile üteldi, et: "Must do much much better. This is really bad". No eks tal oli õigus. 

Piotr:"This is really bad"

Asusime tööle. Pawel fabritseeris meile vajaliku profiiliga liistu ning meie asi oli need õige nurga alla saagida ning õigesse mõõtu. 

Hommikupoolik töörindel veel edenes. Väsimus tahtis ära muidugi samal ajal tappa. Püstijalu oleks tahtnud magada. Tukkusime lõunani ära. Selleks ajaks olid meil esimesed plommid kummalgi valmis ning liimitud ja survestatud. 

Selle survestamise süsteemi ehitamine oli muidugi omaette mõistatus ja nuputusülesanne. Aega võttis aga asja sai. Lõpptulemus hiljem selgus oli päris kena. Pisut peitlit ja lihvpaberit ning "maja nagu vaja".

Veel igavaid pitskuripilte :D

Lõunale minnes selgus, et ilm oli endiselt väga kehva. Lisaks jahedusele oli nüüd ka sadama hakanud hooti mingit jama, mille üks ühik kahtlaselt kaua taevast alla tuli ja päris vedelas olekus enam ei olnud.

Peale lõunat ei suutnud me ennast endiselt käima tõmmata. Isegi mitu tassi kohvi ei aidanud. Jätkasime oma tükkidega. Kuna oli vaja kasutada peitlit siis võtsimegi ette selle terituse. Lasin käiaga üle, eelmine nädal leitud luisk samuti läks kergelt käiku. Väike lihvpaber. Nii peene kui leidsin ja Tiina nahkkinda peal kerge poleer ning voilaa! Nüri. Karvu ei võta. Aga, aga vähemalt ei pea enam toore jõuga haamri pihta peksma. Tiina proovis ühe teise peal ja vaatamata meie teritusarsenali kehvale seisule, suutis ta peitli ajada päris vahedaks. Nanoterast on asi kaugel, karvu ei võtnud  ning serv lõikeserv tuli nurga all aga ometi oli mõnusam kasutada. 

Samalajal kui Tiina peitlit teritas ...

... vormis Mirjam uut kaapelehte.

Kõik tegelikult nagu sujus aga ometigi polnud hea tööpäeva tuju. Õhtupoole läks asi ikka puhta käest ära. Mina läksin kergelt närvi sellest hetkest kui avastasin, meie ainuke tõesti hästi töötav tööriist on piistu pandud. Kaapeleht. Kadunud. Leidisme Hispaania tüdrukute käest. Tagasi ei saanud. Neil usin töötegemine pooleli.

Seejärel see plommimine. Kuna Piort ütles, et täna on vaja kõik plommid külge saada siis me otsisime kõik enamvähem töötavad pitskruvid maja pealt kokku ja panime kõik liimi ja surve alla. No vot siis mina vihastasin ja läksin lõhkuma. Tiina küll ütles, et ma olla päris kannatlikult selle jamaga lõpuni teinud aga tunne küll selline kannatlik polnud. Peale selle, et meie kaapelehti tuuri pandi ja riiulil olid rivis katkised kuumapuhurid, et suutnud ma aru saada, kuidas ühes töökojas niivähe pitskruvisid on ja kuidas pooled neist ikka nii nikatsid saavad olla. Hakkas väsinud jalgadele ja unisele peale vastu see kergelt krooniline töövahenditega seotud jamade rada. Meeleolud muidugi ei langenud. Nagu ikka kajas töökoda minu ja Tiina lõbusast lõkerdamisest ning eesikeelsest jaja-tamisest. 

Lõpuks sai kõik tehtud. Seadsime tööplatsi kenasti korda. Üleliigsed asjad kappidesse oma õigetesse asupaikadesse, põrand puhtaks ning kodupoole teele

Vahepeal oli ilm väljas sootuks käest ära läinud. Esimese asjana pahvatas näkku pea korraliku tormi mõõtu tuuleiilide lained ning varsi saime vastu valutavaid sääremarju sahmakate viisi teravaid lume/raheterasid. Tänavatel valitses tohuvapohu. Puueoksad maas ja prügikastid pikali. Reklaamtahvlitest rääkimata. Autod seisid kõik ummikutes ning kiirabid sireenitasid ringi. Tramm õnneks pääses liikuma. Seni kuini enam ei pääsenud. Parasjagu kaugel kodust teatas tramm, et tema ei sõida Gaj-sse vaid hoopiski mujale, sest ees on avarii ja ristmik on kinni, mis kinni. 

Peata turistidena suutsime sabast haarata ühel tütarlapsel ning aru pärida, et mis nüüd. Juhuse tahtel oli tegu kohalikuga, kes oskas uurepärast inglise keelt (raske Briti aktsent) ning peale selle suundus veel samasse kanti. Lisaks temale liitus meiega kohalik noormees, kes samuti valdas nimetatud keelt hästi (äratuntava Shoti aktsendiga). 

Koos läbisime otsetee paneelikate laburündist. Tänasime oma giide väikese Eesti maiusega ning suundusime vastu tuult pressides veel viimased sammud koju. 

Siinkohal olekski paslik rääkida Poola inimese sõbralikkusest. Oleme seda kogenud siin päris palju. Oma temperamendi poolest on poolakas suurepärane inimene sobimaks eestlasega. Ta pole liialt temperamentne ega elav nagu on seda  inimesed lõunapool aga samas pole ta nii ükskõikne ja omaettehoidev, kui on inimseded seda põhjapool. Vaatamata sellele, et inimene ei oskagi sõnagi peale poola keele aitab ta sind kui sa abi palud niipalju kui võimalik või leiab sulle selle isiku, kes sind ehk saab paremini aidata. Kui nad näevad, et sa oled sellise eksinud moega siis nad küsivad, et ehk saab aidata ja nad aitavadki. Just parasjagu sõbralikult ja heatahtlikult.

Ja inglise keele poolest jagunetakse siin kaheks. Ei räägita või räägitakse väga vähe ning tugeva aktsendiga või siis sellist fantastilist rikkaliku sõnavara ja head suurepäraselt arusaadavat inglise keelt.

Wawelist ja toredatest emotsioonidest.

Peale kellakeeramist ei sundinud ükski toimetus meid aja peale ärkama ja saime peale eilset väsitavat päeva rahulikult magada.. Vaid hommikusöök oli kella 9ks tuppa tellitud.

Hommikusöök

Esimese asjana ööbimiskohast lahkudes otsustasime ballastist loobuda ja jätsime suuremad reisikotid bussijaama pakihoidu ning suundusime Mirjami kindlakäelisel juhtimisel vanalinna poole. Ilm oli täna õnneks päikeseline ja soe ja nii me seal imetledes hakkasime järjest sagedamini kohtama rahvariides prouasid- härrasid, kellel käes mingid omapäraseid lilledega kaunistatud vihud/kimbud.  Omaette imestades, et mis rahvaste kogunemine see on, jäime ka linnaväravate juurde seisma ja uudistama kuni meie kõrval peatud üks giid hakkas oma grupile seletama, et täna on palmipuudepüha jne. No selge pilt siis. Katolik rahvas ja tähtis kiriklik püha, ongi pilt koos. 

Pidulikud prouad suundumas rongkäigule

Mõni eriti kirju kanagi eksis tervitusparaadile ära

Suundusime siis päris vanalinna keskväljaku juurde, kus avanes võrratu vaatepilt- laat, melu, kaunistused...selline positiivne õhkkond ja rõõmsad inimesed! Jäime vaatama nii müüdavat kaupa, ümbritsevad ehitisi kui ka oma väikese pingikese taga kujukesi vestvat puuseppa. Tegime temast teatud mõttes kohustuliku pildi (tal olid väga teravad peitlid, need võtid puust nagu võist läbi)- nagu ka laadamelust ja müüdavast kaubast. Keskväljaku (Rynek Główny) pilgupüüdjaks oli ka 14.saj ehitatud nn Riidehall (Sukiennice), mida peetakse esimeseks kaubamajaks maailmas.

Maailma esimene kaubanduskeskus

Nanopeeneks teritatud peitlitega meitrimees

Poola rahvuslind  - valge toonekurg

Ärge laske end eksitada pirukalikust välimusest - tegu on juustuga

Puumunad

Tahtsime külastada sealsamas väljaku servas asuvat Neitsi Maarja kirikut (tähtsuselt teine kirik Krakowis), kuid sel ajal toimus teenistus ning kirik oli puupüsti rahvast täis. Kusjuures tegemist on üsna suure kirikuga, kuid kaugemale uksest me ei mahtunud.

Neitsi Maarja kirik

Peeter Pauli kirik. Ehitatud Rooma Il Gesu eeskujul

Turist Mirjam ostmas Krakowi rõngasaia

Nüüd oli järgmisena kultuuriprogrammis linna kuulsaim turistilõks-Waweli loss , mis asub 228m merepinnast kõrgemal asuval paekivist kaljul ja mida hakati ehitama 11.saj. nagu ka sealsamas kompleksis asuvat Krakowi kuulsaimat kirikut Waweli Kuninglikku Katedraali. Nii lossi kui katedraali ajalugu on pikk ja keeruline nagu vanadel ehitistel ikka ning seal on elanud palju tähtsaid kroonitud päid. 

Kuna ka seal kirikus oli meie külastuse ajal teenistus, siis jäävad selle linna kirikute sisevaated ka meie jaoks kõigest internetist vaadeldavateks. Lossi enda külastamiseks valisime suhteliselt tagasihoidliku paketi- seda põhiliselt ajapuuduse tõttu. Nägime nn kadunud Wawelit ehk arheoloogiliste kaevamiste tulemusi, leide, väljakaevatud alasid. Suurem elamus oli lossi 2. korrusel asuvate nn ametiruumide külastamine, kus oli välja pandud vana mööblit, maale, gobelääne, vaipu ja muid esemeid. Mitte küll palju, aga see-eest olemasolevad olid ka vaatamist väärt. Pilte muidugi teha ei tohtinud, selle tarbeks oli kohe eraldi turvakontroll ja elamused on talletatud meie endi peades. Selles valguses võib kevadel planeeritav Rundale lossi külastus võib olla täiesti peadpööritav kogemus.

Pean vajalikuks ka mainida, et Kaia kodutöö antiigisõnavara kohta on päris kasuks tulnud siin, kuna olen palju esemeid/objekte suutnud mälupildi järgi ära tunda, kuid kahjuks veel mitte iga kord õiget nime talle anda. Küll jõuab!

Waweli nime kannab muide ka kohalik šokolaaditootja, kelle toodangut leidub siin laias valikus igas poes ja kui mu pagasi kaalulimiit lõhki ei lähe, siis mõne kommi ma kotti ka poetan.

Eelamuruumid  - Wawwli loss

Kohe-kohe puhkevad magnooliad õide

Waweli katedraal

Lossi sisehoov

Turismiprogrammi lõpuks astusime läbi ka juudi kvartalis asuvalt turult, mis kuulu järgi pidavat olema populaarne kirbukas ja vanavara müümise koht, kuid sealt lahkusime pettunult- turg oli väike, kitsas, täis põhiliselt nn tururiideid ja peale kõige muu hakati seal asju juba kokku panema, niiet võib öelda, et jäime tõenäoliselt lootusetult hiljaks oma külastamisega.

Siis veel väike söök ja kohv ning "Pożegnalny, Kraków!"

Longu vajunud tutiga Väike My käib siin regulaarselt üle tee

Moria

Hommik algas traditsiooniliselt pisut peale kuut kohaliku aja järgi (Eestis seitse). Buss Krakowisse pidi väljuma kell 8. Sellele jõudsime kenasti varuga vaatamata sellele, et mina pidin koju tagasi jooksma ja mahaunustatud rahakotti kaasa võtma.

Bussisõit kestis kolm tundi ja oli üldkokkuvõttes suht sündmustevaene. Istusime Tiinaga kumbi omas maailmas ja jälgisiime maastiku, mis oma mitmekülguse poolest sügavalt silma ei torganud. Selgus, et vaatamata lõunapoolsele asupaigale on ümbruskaudne maastik suhteliselt lage ja lame. Põllud rohetasid mingi kultuuri all ning taamal upusid udusesse ilma üksikud  ja hõredad lehtpuude siilud. Esines ka pisut tihedamini metsastatud alasid, kuid meie metsadega ei anna neid võrreldagi. Krakowi pool oli maastik pisut rikkalikum oma pinnavormides ning esines isegi männimetsi.
Kitsed olid sagedased külalised kesk rohelisi põlde. Tegelesid kehakinnitamise või puhkamisega.
Sellist hajuasundust kui meil, siin ei esine. Majad on kõik puntras koos ja moodustub pisike külake, mille keskel on kirik ning küla ümber on kitsad pikad maasiilud. Kui need pole just mõne majandi kasutuses ja üheks suureks põllumassiiviks ühendatud.

Bussisõit Krakowi

Reisisime PolskiBus-iga, mis pidavat olema suhteliselt uus ettevõte kohalikul turul ja seetõttu teistest odavam. Pileteid saab osta vaid internetist. Meie edasitagasi reis läks ühele inimesele maksma 55 zlotti. Jagage see neljaga tuleb euro hind.

Krakowis laadisime end maha suundusime kiirelt oma ööbimiskohast läbi, poetades oma pagasi sinna, et siis kergem oleks kultuuriprogrammi nautida.

Tänane programm nägi ette vaid üht - külastada Wieliczka soolakaevandust. Selleks sõidab Krakowist sinna rongiliin. Kaevandus ise pole Krakowist kaugel. Kakskümmend minutit rongisõitu läbi trööstitu  ja sombuse maastiku, mille välimus meenutab vendade Strugatskite raamatu "Väljasõit rohelisse" tegevuspaiku.

Wieliczeka linnake ise oli kena. Majad kahekordsed ning kohe oli ruumi olla. Wroclaw on ikka suur linn ja sealsed majad on enamasti vähemalt neli korrust kõrged. Vahelduseks väga lõõgastav.

Johan Paulus II

Madalamad majad ja rahulikumad tänavad

Peaväljak ja perspektiivmaal

Sissepääs kaevandusse toimus sellest majast. Torn on liftisüsteem

Kaevandusse ise pääseb kindlatel kellaaegadel ja alati giidi range järelvalve all. Giid ise oli meil selline vanem proua, kes oli kogu etteantud teksti pähe õppinud ning siristas seda ette väga huvitaval ja laulval moel. Giidi jutt iseenesest polnud suurem asi. Pisut puudutati ajalugu ja tehti nalja aga sellist sisulist huvitavat juttu nagu polnud. Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseum on selles osas palju huvitavam koht.
Visuaalselt aga oli tegemist hämmastava kohaga. Juba kaevandusse alaskumine ise oli elamus. Rääkimata siis välja saamisest hiljem. Kogu ekskursiooni pikkus oli ligikaudu 3 km. Kuna maa all on väga palju käike ja on tõsine oht ära eksida seetõttu on giidi olemasolu rangelt kohustuslik. Turistidele avatud kambreid on päris palju.
Esimese hooga laskutakse möödakitsast  treppe alla 64 meetrit. Õhk seal all oli esialgu üpris jahe, kuigi oli üteldud, et see peaks jääma 14 kuni 16 kraadi vahele. Ja tõepoolest hiljem hakkas meil lausa palav.

Kui algus oli sellien käigud ja väiksed kambrid siis varsti saime elamuse osaliseks, kus tekkis tunne nagu oleks sattunud Sõrmuste Isandast tutavatesse Moria kaevandustesse (Balrogi ennast kodus polnud ja päkapikud olid sõna otseses mõttes soolasammasteks tardunud). Koopad kõrgete lagedega ja laugelt alal kujunemas. Kõikjal trepide süsteemid ja puidust konstruktsioonid. Pimedus ja soolakivist tumedad seinad, mille poleerunud pinnad, selles väheses valguses helkisid. Enneolematu kogemus.

Esimesed käigud 

Soolast kuningas

Trepid ja tehisjärv

Ja siis me jõuame kirikusse. Kirikuruum maa all. Üleni soolast tehtud. Soolakivist, sest see pole seal puhas sool. Sisaldab mitmeid mineraale ja kivimeid.
Siinkohal peaks ära mainima, et kaevandama hakati soola sealkandis umbes 700 aastat tagasi ja lõpetati suht hiljaaegu majandusliku ebatõhususe tõttu. Alates 1978 aastast kuulub kaevandus UNESCO maailmapärandi nimekirja.

St Johni kabel. Kõik on soolast. V.a. lühtrid

Üks teine "Moria" kamber

Proovisime Tiinaga selfit teha. Tiina hoiab telefoni minna sihin nuppu. Peaks näost näha olema,  et sihin.

Meie teekond suundus aga aina sügavamale ja sügavamale maapõue ning kõik nähtud kambrid ja käigud tundusid aina enam ning enam ebamaised ja me polnud üldsegi kindlad kui sügaval me õigupoolest oleme. Väljapääsu järjekorras lifti oodates selgus, et me oleme 135 m sügavusel maapõues. Ja siis me oleme seal sügaval maa all ja järsku heliseb mul taskus telefon. !!??! Kujutate ette maa all levi! Täislast pulki.

Giid ütles, et seinte maitsmine on lubatud. Eks me siis kohusetundlike turistidena maitsesime seinu ka. Oli soolane. Igalt poolt. Vahet polnud, kus proovisid. Ei, me ei lakkunud seinu nagu lehmad lakukive. Niimoodi maitsekalt. Näpuotsaga mekkisime.

Maapeale tulemine oli samuti omaette kogemus. Liftibox ise  oli suht kitsas. Sisse mahtus hea pigistamise korral kaheksa inimest. Aga, siin juures on aga. See lift oli nelja kordne. Kujutate ette. Sellist asja polnud me samuti enne näinud..

Muuseumikülastus lõppenud, rongile ja linna tagasi. Väike poering kosutava kohvikutuuriga ning hostelisse chek-in i tegema. Ööbime väga kenas kohas nimega Astor B&B. Esimest korda siin veedetud aja jooksul õnnestus näha Poola televisiooni. Reklaame vaadates selgus, et oleme poodides ostnud kõige populaarsemat kraami ja filme vaadates võib siin isegi poola keele veel ära õppida. Vaatamata sellele, et filmidele on tehtud ütlemata kehv dublaaž jooksevad all subiitrid. Väga huvitav vaatamine. Igal kanalil see nii olnud.

Homne päev on meil plaanis veeta Krakowi linnasüdame ja vanalinnaga tutvudes ning õhtul taas kolmetunnine bussireis Wroclawisse ette võtta.

Ah ja. Sai mainitud, et nägime rohkearvuliselt kitsesid. Peale selle õnnestus meil märgata teisigi loomi. Raudteed üritas ületada üks üsna suur ja sihikindel kärnkonna laadne konn. Jänes arvas, et rong on ohtlik ja lippas põõsastesse ning pärlina nägime kaunist ja värvikirevat faasanikukke omale toidupoolist otsimas.