Mirjami ja Tiina seiklused Alam-Sileesia pealinnas Wrocławis: Nie rozumiemy (Me ei mõista)

Kolmas päev Poolas algas juba kell 00.30, kui "armsad" hispaanlastest majanaabrid meid oma tralliga üles kärasid ja ei andnud tükk aega asu. See selleks, elasime üle. Hommikuks olid päevaplaanid selged ning ees ootas tegus õppepäev, inglise keel esmalt ning seejärel see va poola keel. Keeletundides õppisime täna koos kahe baski noorega ning inglise keele tund kujunes tohutuks poliitikateemaliseks aruteluks Ukraina sõja võimalike tagamaade üle. Meie koos poolatarist õpetajaga jäime eriarvamisele sellel teemal, baski noored olid kõigutamatud...

Poola keele tunnis õppisime toiduteemalisi sõnu ja siinkohal oleks paslik üles lugeda vähemalt osa Mirjami eilsest ostutšekist: bułka- bułka- bułka-piwo. Ise võite arvata, millest see naine toitub...

Või noh, millest ta eile toitus. Täna käisime lõunatamas kohalikus söögikohas ning sai proovitud kuulsaid poola pelmeene (pierogi), mis osutusid väga maitsvateks. Üldiselt on meil kõik hästi, isegi toredasti, kui tsiteerida vene multifilmiklassikat. Ilm on kevadiselt päikeseline ja lõuna ajal isegi väga mõnus ja soe, aga ega see lõbu meil kaua ei kesta ning alatest homsest hakkame tegelema reaalselt praktikaga.

Ma pean lõpetuseks tunnistama, et Mirjam on väga mõnus seltsiline, sest temas on peidus seltsimees kunstiteadlane, kes oskab minusugusele võhikule tutvustada linnas leiduvate põnevate hoonete ajastuid ning samas on ta asine provva päevapiltnik, kes selle ilu kõik üles võtab oma aparatismusega. Minu osaks jääb küsimuste küsimine ja hilisem ülesvõtete väljalunastamine. Mõned pildid pudistame ka teile vaatamiseks.