* - Kuidas läheb? - Katastroofiliselt
Tänane päev on olnud nagu üks osa seeriast "Sari õnnetuid lugusid".
Kogu see kellakeeramine ja reisimine pole meid hellitanud. Hommikune ärkamine oli vähemalt minule äärmiselt raske just kellakeeramise tõttu. Lisaks kogu sellest kõndimisest linnapeal kultuuriga tutvumisel ja püstiseisimisest praktikakohas, oleme oma jalad korralikult ära väsitanud ning igapäevaseks on muutunud pidevalt valutavad sääremarjad ja krambid öötundidel.
Nädalavahetuse pikad bussiotsad aga imesid meist viimsegi välja ning peale eilset blogipostitust kobisime kiirelt magama. Hommikul olime endiselt väga väsinud ja tahtsime igaüks oma sooja tekikookonisse hirmsasti tagasi pugeda. Praktikakohta jõudes oli enesetunne poolakeelselt fatalny. Seda kui fatalny meil see päev ees on, me ei aimanud (keegi viga ei saanud).
Eelmisel nädalal mainitud tähtsa härra oluline sein on endiselt töös ning tundub, et me oleme end suutnud tõestada kui plommijad. Suurem osa selle projekti juures kasutatavast materjalist on teise ringi materjal. Tamm. Ja seal on igasugu sisselõikeid mis on vaja täita, et need materjalid sobituks selle projektiga.
Meie ülesandeks sai niisiis teha parandusi. Seal oli keegi üritanud juba seda tööd alustada ning meile üteldi, et: "Must do much much better. This is really bad". No eks tal oli õigus.
Piotr:"This is really bad" |
Asusime tööle. Pawel fabritseeris meile vajaliku profiiliga liistu ning meie asi oli need õige nurga alla saagida ning õigesse mõõtu.
Hommikupoolik töörindel veel edenes. Väsimus tahtis ära muidugi samal ajal tappa. Püstijalu oleks tahtnud magada. Tukkusime lõunani ära. Selleks ajaks olid meil esimesed plommid kummalgi valmis ning liimitud ja survestatud.
Selle survestamise süsteemi ehitamine oli muidugi omaette mõistatus ja nuputusülesanne. Aega võttis aga asja sai. Lõpptulemus hiljem selgus oli päris kena. Pisut peitlit ja lihvpaberit ning "maja nagu vaja".
Veel igavaid pitskuripilte :D |
Lõunale minnes selgus, et ilm oli endiselt väga kehva. Lisaks jahedusele oli nüüd ka sadama hakanud hooti mingit jama, mille üks ühik kahtlaselt kaua taevast alla tuli ja päris vedelas olekus enam ei olnud.
Peale lõunat ei suutnud me ennast endiselt käima tõmmata. Isegi mitu tassi kohvi ei aidanud. Jätkasime oma tükkidega. Kuna oli vaja kasutada peitlit siis võtsimegi ette selle terituse. Lasin käiaga üle, eelmine nädal leitud luisk samuti läks kergelt käiku. Väike lihvpaber. Nii peene kui leidsin ja Tiina nahkkinda peal kerge poleer ning voilaa! Nüri. Karvu ei võta. Aga, aga vähemalt ei pea enam toore jõuga haamri pihta peksma. Tiina proovis ühe teise peal ja vaatamata meie teritusarsenali kehvale seisule, suutis ta peitli ajada päris vahedaks. Nanoterast on asi kaugel, karvu ei võtnud ning serv lõikeserv tuli nurga all aga ometi oli mõnusam kasutada.
Samalajal kui Tiina peitlit teritas ... |
... vormis Mirjam uut kaapelehte. |
Kõik tegelikult nagu sujus aga ometigi polnud hea tööpäeva tuju. Õhtupoole läks asi ikka puhta käest ära. Mina läksin kergelt närvi sellest hetkest kui avastasin, meie ainuke tõesti hästi töötav tööriist on piistu pandud. Kaapeleht. Kadunud. Leidisme Hispaania tüdrukute käest. Tagasi ei saanud. Neil usin töötegemine pooleli.
Seejärel see plommimine. Kuna Piort ütles, et täna on vaja kõik plommid külge saada siis me otsisime kõik enamvähem töötavad pitskruvid maja pealt kokku ja panime kõik liimi ja surve alla. No vot siis mina vihastasin ja läksin lõhkuma. Tiina küll ütles, et ma olla päris kannatlikult selle jamaga lõpuni teinud aga tunne küll selline kannatlik polnud. Peale selle, et meie kaapelehti tuuri pandi ja riiulil olid rivis katkised kuumapuhurid, et suutnud ma aru saada, kuidas ühes töökojas niivähe pitskruvisid on ja kuidas pooled neist ikka nii nikatsid saavad olla. Hakkas väsinud jalgadele ja unisele peale vastu see kergelt krooniline töövahenditega seotud jamade rada. Meeleolud muidugi ei langenud. Nagu ikka kajas töökoda minu ja Tiina lõbusast lõkerdamisest ning eesikeelsest jaja-tamisest.
Lõpuks sai kõik tehtud. Seadsime tööplatsi kenasti korda. Üleliigsed asjad kappidesse oma õigetesse asupaikadesse, põrand puhtaks ning kodupoole teele
Vahepeal oli ilm väljas sootuks käest ära läinud. Esimese asjana pahvatas näkku pea korraliku tormi mõõtu tuuleiilide lained ning varsi saime vastu valutavaid sääremarju sahmakate viisi teravaid lume/raheterasid. Tänavatel valitses tohuvapohu. Puueoksad maas ja prügikastid pikali. Reklaamtahvlitest rääkimata. Autod seisid kõik ummikutes ning kiirabid sireenitasid ringi. Tramm õnneks pääses liikuma. Seni kuini enam ei pääsenud. Parasjagu kaugel kodust teatas tramm, et tema ei sõida Gaj-sse vaid hoopiski mujale, sest ees on avarii ja ristmik on kinni, mis kinni.
Peata turistidena suutsime sabast haarata ühel tütarlapsel ning aru pärida, et mis nüüd. Juhuse tahtel oli tegu kohalikuga, kes oskas uurepärast inglise keelt (raske Briti aktsent) ning peale selle suundus veel samasse kanti. Lisaks temale liitus meiega kohalik noormees, kes samuti valdas nimetatud keelt hästi (äratuntava Shoti aktsendiga).
Koos läbisime otsetee paneelikate laburündist. Tänasime oma giide väikese Eesti maiusega ning suundusime vastu tuult pressides veel viimased sammud koju.
Siinkohal olekski paslik rääkida Poola inimese sõbralikkusest. Oleme seda kogenud siin päris palju. Oma temperamendi poolest on poolakas suurepärane inimene sobimaks eestlasega. Ta pole liialt temperamentne ega elav nagu on seda inimesed lõunapool aga samas pole ta nii ükskõikne ja omaettehoidev, kui on inimseded seda põhjapool. Vaatamata sellele, et inimene ei oskagi sõnagi peale poola keele aitab ta sind kui sa abi palud niipalju kui võimalik või leiab sulle selle isiku, kes sind ehk saab paremini aidata. Kui nad näevad, et sa oled sellise eksinud moega siis nad küsivad, et ehk saab aidata ja nad aitavadki. Just parasjagu sõbralikult ja heatahtlikult.
Ja inglise keele poolest jagunetakse siin kaheks. Ei räägita või räägitakse väga vähe ning tugeva aktsendiga või siis sellist fantastilist rikkaliku sõnavara ja head suurepäraselt arusaadavat inglise keelt.
No comments:
Post a Comment