Uks vol 2, suitsust sinine töökoda ja Kuninglik Palee

Uute tegevuste poolest tänane päev ei hiilanud.

Hommik algas eile liimi all kuivama jäetud detailide avamisega surve alt. Eemaldasime liimijäägid ning "hööveldasime" noaga (sest höövleid pole) paranduseks liimitud tükki muu raampuuga ühetasaseks. Liimijäägid eemaldasime kaapelehe meetodil ka lukkuava plommi juures ning kerge lihv ja valmis ta oligi. 

Viimane vormiv noalõige ja hakkabki valmis saama

Pjotr ütles: "Perfect"

Seejärel uus uks ehk tegelikult sama uksesüsteemi teine uks. Ja kogu trall otsast peale. Ehk siis: lukusüsteemi eemaldamine, klaasikinnitusliistude eemaldus, puhastus robustsemalt kaabitsaga, puhastus kaapelehega korralikumalt, ukse allosast aarde otsimine (tühi lootus),  profileeritud liistude puhastus kaabitsa ja kaapelehega, suuremate pindade puhastus vibralihvuriga, peenemate lihvimine lihvpaberiga. 

Kuna meil on kogu protsess värskelt läbitud läks meil töö täna päris tempokalt ning täna õhtusk olime sealmaal kus teise ukse puhul olime teise päeva õhtuks. Ära jäi ka kogu tööriistade otsimise saaga. 

Kaapelehtede ja kõiksugu nurgeliste kaabitsate teritamises ja kasutamises võivad meist veel spetsialistid saada. 

Uus uks värskelt laual

Klaasikinnitusliistude eemaldus

Otsime aaret

Varasematel parandustöödel kasutatud vähe moodsamad kruvid.

Kaapelehed on meil siin teravad

Väljanägemine peale kaabitsa ja kaapelehega puhastust.

Selle teise ukse kallal oli keegi harrastanud restaureerimist. Ilmselt enne kui uks läks  värvi alla. Kahe klaasi paigaldamisel oli lisaks liistudele, kasutatud nende kinnitamiseks mingit leekivoranzi tuvastamata jäänud materjali. See oli kivikõaks kuivanud ja kannatas eemaldada vaid peitlit ja haamrit kasutades.

Peitlid on muidugi endiselt nürid ja mul pole küll õrna aimdustki, kuidas need teravaks saada. Hädapärasema saab nendega ära teha, kuid kunsti ning ilusa käsitöö tegemisest võib vaid unistada. Õnneks pole keegi palunud meil siin peeneid kalasabatappe valmistada. Nii, et saame hakkama. 

Leekivoranzii tundmatu materjali eemaldamine

Mõni sõna lihvpaberist. Üldiselt kasutatakse siin masinate peal kangaga lihvpaberit, kuid see sai otsa ning alates reedest oleme pidanud kasutama kollast lihvpaberit. Suurusega 80. Riidega versioon oli 100. See selleks. Probleem seisneb selles, et materjal, mis on seal paberil laseb esimesel võimalusel jalga. Ma ainult näitan sellele paberile eemalt lihvitama hakatavat pinda, kui paber abrasiivmaterjalist puhtaks variseb.

Kuna me pole pidanud tegema viimast lihvi enne viimistlemist, siis ei tea ütelda, kas paberite numbrid selle tarvis muutuvad. 

Suurim õppetund, mis siiani on olnud on see, et tegelikult on meil koolis ikka jube hea töökoda. Kui ainult oleks võtta formaatsaag või paksusmasin või töötavad pitskruvid või lihvpaber igas suuruses. Ühesõnaga, meid on HKHKs ikka väga ära hellitatud. 

Masinatest rääkides. Siine masinapark on väga väike. Koosneb see ketassaagpingist, mis on ühtlasi ka paksusmasin. Sellega tegutseb peamiselt härra Pawel, kes teebki siin siis robustsemat puutööd. Täna ta  möllas seal nii, et terve töökoda sinist suitsu ja kärsahaisu täis. Nagu räägitud on tööriistad siin krooniliselt nürid. Natuke hirmus on kuulata ja vaadata kuidas vaene Pawel nende masinatega vaeva näeb ja neid vaevama peab. Pawel ise on ka selline natuek piuh-pauh-kärts-mürts mees. Hooga peale ja toores jõud takkapihta. Meiesugustele, kes tulevad töökojast, kus iga veidrama hääle peale masin igaks juhuks välja lülitatakse on see natuke hirmutav. 

Elektrilisi masinaid on siin terve arsenaal. Kõiksugu lihvurid (tald, lint, vibra), multitool, akutrellid. Neid on seal terve kapitäis ja ei teagi, mis seal täpselt peidus on. Lisaks on olemas nii käsi kui elektriline miiusaag. Katsume aja jooksul end paremini kursi viia töökoja inventaariga. 

Lõpetuseks lõik teiste töötajate tegemistest. 

Meie vahetus läheduses töökohas tegutseb üks toreda ja sõbraliku olemisega mees nimega Karol, kelle käes on töös väga huvitavad tükid. Pisukese uurimise peale saime teada, et Karol on restauraator ning üldsegi mitte püsiv töötaja Pjotri juures. Pärit hoopiski kusagilt lõuna poolt ja töötab enamasti kirikutes maalingute restaureerijana (enamasti seinamaalingud). Praegu on ta Wroclawis just käimasoleva projekti tõttu. Nimelt on tegu maalitud laepaneelidega. 

Juba eelmisel nädalal märkasime kõrvalruumis tervet portsu kiiskavkuldseid "taldrkuid" ja teravatipulisi treitud detaile. Selgus, et need kullatud detailid (mis on kullatud kohapeal kunstlehtkullaga) ja Karoli käes olevad paneelid ning lisaks veel terve ports ruudukujulisi plaate on kõik üks projekt ning pärit  barokksest Wroclawi Kuninglikust Paleest (ehit. 1719). Põhimõtteliselt ainukesed puidust osad, mis teise sõja aegse suurpõlengu üle elanud ning pärinevad lossi ehitamisjärgsest ajast. Karol on seal, sest sealsed ametnikud leidsid, et tema on just see mees, kes peaks selle töö ära tegema. 

Karol tööhoos

Ruudukaujuline laeplaat töötlemata kujul

ja sellisteks nad saavad, et minna lossi tagasi

Iga ülaltoodu plaadi keskele kinnitatakse üks "taldrik", mille keskele pannakse praemas servas näha oledvad treitud teravikud

Viimistlejate varustus