Coś jeszcze? ehk Kas veel midagi?

Võrratult soe hommik rõõmustas hinge, kui hommikul trammiga vapralt töökohta loksusime. Forsüütiad igatahes õitsevad siin juba ja pajud ka ja muru on roheline.

Töökohal selgus, et meie töökoht (ainult see plats, kui me Mirjamiga toimetame) on ära koristatud. No mitte selles mõttes, et me selle segamini jätaks kunagi, aga totaalselt tühjaks tehtud, juba harjumuspärased vajalikud esemed kõik kadunud. Mõne aja pärast selgus ka põhjus. Sellest hiljem.

Üllatuslikult askeetlikuks jäänud tööplats

 Tänase päeva moto oli jälle "plommi ja lihvi". Ukse lukuosa ümbruses oli vaja 2 plommi panna, kusjuures ukse serv on korralikult kaldus ja pitskruvide paigutamine on  pehmelt öeldes kimbatusseajav. Mirjam, tubli inimene, püüdis vesta rakise, millega ühekorraga nii serva sirgeks kui plommi ilusti kinni hoida saaks. Katse luges, sest vaatamata algse plaani luhtumisele sai seda rakist siiski kasutada just pitsude paigalhoidmiseks.

Ootab liimi

Lukuava ümbruse parandustööd

Überpeened rakised mis ei toiminud kahjusk nii kuis planeeritud, kuid toimisid siiski 

Minu ülesandeks oli täna muuhulgas diislivedu tooneseppadele. Kuis nii? Sest just sellise lõhnaga oli putukatõrjevahend, mida ma siis ukses olevatesse vastavatesse avadesse süstisin. Sõna otseses mõttes, auk augu haaval. Nagu korraldus oli :)

"Diisel" satikatele ...

.. koos tasuta trantspordiga koju

Edasi sai selle uksega nagu ühele poole. Järgmiseks tahtis Piotr, et me teeksime kahele tugitoolile kutsikalaadsed tooted (puidust sild/poolkaar), mis siis olid mõeldud tugitooli ühenduste tugevdamiseks alt ja seestpoolt. Ta tegi ühe ette. Võttis tammeprussi jupi ja hakkas tikksaega (!) otsast piki süüd seda otsa poolt lõikama, kusjuures see tükk  oli ca 7-8 cm kõrge. Igatahes päädis see taaskord kärsahaisu ja suitsuse töökojaga. Me Mirjamiga mõtlesime, et niimoodi küll tööriistu piinata ei taha ning pakkusime väja, et me võiks need tükid teha vajaliku paksusega olemasolevatest klotsidest (meie mõistus ütleb, pikisüüst puidust jääksid need tugevamad ka). Siinkohal aitab ehk pilt selgitada, millise kujuga need klotsid said. Igatahes oli meil vaja taaskord kasutada seda va hirmsat miiusaagi ja lintlihvijat. Aga hakkama saime ja eks siis lähipäevadel näeb, kui täpselt nad sinna toolide alla sobivad ja kas meie teooria klotsi tugevuse kohta peab paika.

Sinist suitsu töökoda täis.

Vormib "kutsikaid"

Sellised nad said. Homme selgub kuidas Piotr nendega rahule jäi

Siis said sellised asisemad tegemised otsa ning kuna hispaanlannadest praktikandid olid juba lõuna ajal lahkunud, vajas tisler Pawel meie abi pikisaagimisel (lihtsalt vaja hoida lauda). Pole probleemi, ikka aitame, seda enam, et juba esimestel päevadel ütlesime, et nad võivad meid vajadusel alati appi paluda.

Tiina abistamas Pawelit. See käsiketassaag koos alusega on päris geniaalne riist. Saab sättida nurka ja puha.

Kuna ka boss oli kuskile kadunud ja uut tööd polnud kellegi käest küsida, otsustasime tutvust teha töökojas ringisebiva rahvaga. Tutvumise ja rääkimise tulemusel selgus ka meie tööplatsi korrastamise põhjus. Nimelt Piotri juures töötanud Anita (oleme teda maininud) oli eile viimast päeva seal firmas tööl. Kuna see oli tema töökoht, kuhu meid paigutati, siis ta loomulikult koristas kõik ära ja võttis oma asjad uude töökohta kaasa. Uus töökoht- pange tähele- on töökoja teises nurgas. Täitsa teine firma, muide. Seal nurgas oleme varem toimetamas näinud plekkseppa, kes teeb väga ägedaid asju. Kui te ei usu, vaadake tema kodulehte! Tegime ka seal juttu, ning meile pakuti välja, et saame soovi korral ka seda tööd proovida.

Seda tööd oleme ise näinud ja on tõesti vägev asi. (pilt nende Facebooki lehelt Rextorn Metalwork- vaadake ja te ei kahetse)

Mirjam tegi päeva peale juttu ka viimisteja Karol'iga, kellega vestlusest sai kinnitust tõsiasi, et meie töökohas asub 4 firmat: üks siis see Reno, kelle juures me praktikal oleme, teine firma on Rextorn, kes tegeleb puhtalt metallitööga, kolmas firma, mille nime me ei tea tegeleb restaureerimise-renoveerimise- konserveerimisega ja Mirjami sõnul on tegu tõenäoliselt õppinud spetsialistidega ning neljanda firma pädevuses on uue mööbli konstrueerimine  (nt köögimööbel jms) täiesti kaasaegsetest materjalidest (just, saepuruplaadist). Kahe viimase firma nime me veel ei tea, aga meil on aega veel. Mirjam muidugi sai restauraatoritega hästi jutule ja need kutsusid teda ka enda juurde "õppepäevale". Eks siis paistab, kes keda õpetama hakkab...

Ühesõnaga on seal töökojas koos suhteliselt sõbralik rahvas ja keegi ei pane pahaks, kui lähed uurima, et mis too seal teeb.

Me seal omakeski ikka räägime juttu, arutame asju ja kinnitame õigeid valikuid eestlasliku "ja-jaa"-ga. Trammiga koju sõites aga märkasime reklaamtahvlil, et 20 jaja-d maksavad oma 5,99 zlotti. No mis te ise arvaksite, kui välismaalased päev otsa munadest jahuvad?  Edaspidi püüame ses osas madalamat profiili hoida.

Ja  kui toiduainetest rääkida, siis tundub, et õpetaja Epp on Poolas avanud toiduainete firma ning jälgede segamiseks on nimest ühe tähe välja jätnud. Kes teeb, see jõuab ;)

Lõpetuseks töökoja mõned pildid tökoja nurgas seisvatest ja oma järge ootavatest mööblitükkidest.

Erinevates tööjärkudes olevad mööblitükid, kes ootab puhastamist, kes viimistlemist.

Uskumatu aga tõsi. See on külmik. Pärit Breslau aegadest (Wroclawi nimi kuni 1945 aastani)

Ja selline on tema sisu. Fantast. Ennenägematu.