Moria

Hommik algas traditsiooniliselt pisut peale kuut kohaliku aja järgi (Eestis seitse). Buss Krakowisse pidi väljuma kell 8. Sellele jõudsime kenasti varuga vaatamata sellele, et mina pidin koju tagasi jooksma ja mahaunustatud rahakotti kaasa võtma.

Bussisõit kestis kolm tundi ja oli üldkokkuvõttes suht sündmustevaene. Istusime Tiinaga kumbi omas maailmas ja jälgisiime maastiku, mis oma mitmekülguse poolest sügavalt silma ei torganud. Selgus, et vaatamata lõunapoolsele asupaigale on ümbruskaudne maastik suhteliselt lage ja lame. Põllud rohetasid mingi kultuuri all ning taamal upusid udusesse ilma üksikud  ja hõredad lehtpuude siilud. Esines ka pisut tihedamini metsastatud alasid, kuid meie metsadega ei anna neid võrreldagi. Krakowi pool oli maastik pisut rikkalikum oma pinnavormides ning esines isegi männimetsi.
Kitsed olid sagedased külalised kesk rohelisi põlde. Tegelesid kehakinnitamise või puhkamisega.
Sellist hajuasundust kui meil, siin ei esine. Majad on kõik puntras koos ja moodustub pisike külake, mille keskel on kirik ning küla ümber on kitsad pikad maasiilud. Kui need pole just mõne majandi kasutuses ja üheks suureks põllumassiiviks ühendatud.

Bussisõit Krakowi

Reisisime PolskiBus-iga, mis pidavat olema suhteliselt uus ettevõte kohalikul turul ja seetõttu teistest odavam. Pileteid saab osta vaid internetist. Meie edasitagasi reis läks ühele inimesele maksma 55 zlotti. Jagage see neljaga tuleb euro hind.

Krakowis laadisime end maha suundusime kiirelt oma ööbimiskohast läbi, poetades oma pagasi sinna, et siis kergem oleks kultuuriprogrammi nautida.

Tänane programm nägi ette vaid üht - külastada Wieliczka soolakaevandust. Selleks sõidab Krakowist sinna rongiliin. Kaevandus ise pole Krakowist kaugel. Kakskümmend minutit rongisõitu läbi trööstitu  ja sombuse maastiku, mille välimus meenutab vendade Strugatskite raamatu "Väljasõit rohelisse" tegevuspaiku.

Wieliczeka linnake ise oli kena. Majad kahekordsed ning kohe oli ruumi olla. Wroclaw on ikka suur linn ja sealsed majad on enamasti vähemalt neli korrust kõrged. Vahelduseks väga lõõgastav.

Johan Paulus II

Madalamad majad ja rahulikumad tänavad

Peaväljak ja perspektiivmaal

Sissepääs kaevandusse toimus sellest majast. Torn on liftisüsteem

Kaevandusse ise pääseb kindlatel kellaaegadel ja alati giidi range järelvalve all. Giid ise oli meil selline vanem proua, kes oli kogu etteantud teksti pähe õppinud ning siristas seda ette väga huvitaval ja laulval moel. Giidi jutt iseenesest polnud suurem asi. Pisut puudutati ajalugu ja tehti nalja aga sellist sisulist huvitavat juttu nagu polnud. Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseum on selles osas palju huvitavam koht.
Visuaalselt aga oli tegemist hämmastava kohaga. Juba kaevandusse alaskumine ise oli elamus. Rääkimata siis välja saamisest hiljem. Kogu ekskursiooni pikkus oli ligikaudu 3 km. Kuna maa all on väga palju käike ja on tõsine oht ära eksida seetõttu on giidi olemasolu rangelt kohustuslik. Turistidele avatud kambreid on päris palju.
Esimese hooga laskutakse möödakitsast  treppe alla 64 meetrit. Õhk seal all oli esialgu üpris jahe, kuigi oli üteldud, et see peaks jääma 14 kuni 16 kraadi vahele. Ja tõepoolest hiljem hakkas meil lausa palav.

Kui algus oli sellien käigud ja väiksed kambrid siis varsti saime elamuse osaliseks, kus tekkis tunne nagu oleks sattunud Sõrmuste Isandast tutavatesse Moria kaevandustesse (Balrogi ennast kodus polnud ja päkapikud olid sõna otseses mõttes soolasammasteks tardunud). Koopad kõrgete lagedega ja laugelt alal kujunemas. Kõikjal trepide süsteemid ja puidust konstruktsioonid. Pimedus ja soolakivist tumedad seinad, mille poleerunud pinnad, selles väheses valguses helkisid. Enneolematu kogemus.

Esimesed käigud 

Soolast kuningas

Trepid ja tehisjärv

Ja siis me jõuame kirikusse. Kirikuruum maa all. Üleni soolast tehtud. Soolakivist, sest see pole seal puhas sool. Sisaldab mitmeid mineraale ja kivimeid.
Siinkohal peaks ära mainima, et kaevandama hakati soola sealkandis umbes 700 aastat tagasi ja lõpetati suht hiljaaegu majandusliku ebatõhususe tõttu. Alates 1978 aastast kuulub kaevandus UNESCO maailmapärandi nimekirja.

St Johni kabel. Kõik on soolast. V.a. lühtrid

Üks teine "Moria" kamber

Proovisime Tiinaga selfit teha. Tiina hoiab telefoni minna sihin nuppu. Peaks näost näha olema,  et sihin.

Meie teekond suundus aga aina sügavamale ja sügavamale maapõue ning kõik nähtud kambrid ja käigud tundusid aina enam ning enam ebamaised ja me polnud üldsegi kindlad kui sügaval me õigupoolest oleme. Väljapääsu järjekorras lifti oodates selgus, et me oleme 135 m sügavusel maapõues. Ja siis me oleme seal sügaval maa all ja järsku heliseb mul taskus telefon. !!??! Kujutate ette maa all levi! Täislast pulki.

Giid ütles, et seinte maitsmine on lubatud. Eks me siis kohusetundlike turistidena maitsesime seinu ka. Oli soolane. Igalt poolt. Vahet polnud, kus proovisid. Ei, me ei lakkunud seinu nagu lehmad lakukive. Niimoodi maitsekalt. Näpuotsaga mekkisime.

Maapeale tulemine oli samuti omaette kogemus. Liftibox ise  oli suht kitsas. Sisse mahtus hea pigistamise korral kaheksa inimest. Aga, siin juures on aga. See lift oli nelja kordne. Kujutate ette. Sellist asja polnud me samuti enne näinud..

Muuseumikülastus lõppenud, rongile ja linna tagasi. Väike poering kosutava kohvikutuuriga ning hostelisse chek-in i tegema. Ööbime väga kenas kohas nimega Astor B&B. Esimest korda siin veedetud aja jooksul õnnestus näha Poola televisiooni. Reklaame vaadates selgus, et oleme poodides ostnud kõige populaarsemat kraami ja filme vaadates võib siin isegi poola keele veel ära õppida. Vaatamata sellele, et filmidele on tehtud ütlemata kehv dublaaž jooksevad all subiitrid. Väga huvitav vaatamine. Igal kanalil see nii olnud.

Homne päev on meil plaanis veeta Krakowi linnasüdame ja vanalinnaga tutvudes ning õhtul taas kolmetunnine bussireis Wroclawisse ette võtta.

Ah ja. Sai mainitud, et nägime rohkearvuliselt kitsesid. Peale selle õnnestus meil märgata teisigi loomi. Raudteed üritas ületada üks üsna suur ja sihikindel kärnkonna laadne konn. Jänes arvas, et rong on ohtlik ja lippas põõsastesse ning pärlina nägime kaunist ja värvikirevat faasanikukke omale toidupoolist otsimas.