Lund ja päikest, katedraale ja barokki

Hommik algas säänse vaatepildiga.

Lumepidu meie tänavas

Kui me alguses siia jõudsime korraldasid hispaanlased meiel vastuvõtupeo, kuhu meid osalema ei kutsutud. Eile öösel oli siis ilmselt ärasaatmispidu, mis küll kahvatas vastuvõttu ees, kuid magamine oli raskendatud ja ööuni jäi katkendlikuks. 

Peale selle, et ilm nägi tuksis välja, siis oli ta külm ja tuuline ning pilves ka takkapihta.  Vaatamata sellele olime otsustanud kindlalt teha ühe kultuuripäeva veel. Päev otsa siis majas passida oleks olnud raiskamine. 

Peatupaik nr 1. Jaapani aed Hala Stulecia juures (Stuleciat külastasime 21 märts). Kuigi on aprilli algus ja ilmad päris jahedaks tagasi läinud, oli aed avatud ja tegelikult täitsa kena oma väikeste radade, huvitavate puude ja kentsakalt pügatud põõsastega. Näha oli, et magnoolia tahaks tegelikult oma õied avada ning rododendronidki ilmselt hakkaks varsti õitsema kui ainult pisut sooja peale tuleks. 

Viimane külastus Dominikanski kaubanduskeskusesse, kus võtsime kuuma kohvi ja soojendasime käsi/jalgu. 

Kuna meil esimesel nädalavahetusel jõud rauges oli senini külastamata Wroclawo Ristija Johannese nimeline gooti stiilis peakatedraal. Kartsime, et Suure Reedega seonduvalt on kirikus ehk teenistus, kuid sattusime oma külastusega täpselt teenistuse eelsesse aega. Kirik oli täitsa kena. Esimene külastatud kirikutest, mille aknaid kaunistasid vitraazid ning kooriruumi looze ehtisid uhked puitnikerdustega pühakuid kujutavad seinapaneelid. Muus osas jäi kirik tagasihoidlikuks. Gootilikult sünge ja hämar. 

Kuna on Suur Reede siis sellega kaasneb kohaliku rahva hulgas komme käia pihil. Kõik kiriku pihitoolid olid hõivatud ning tekkinud olid mitmekümnest inimesest moodustunud järjekorrad.

Fasaadi ehtis uhke portaal, mis oli kaunustatud kõikvõimalik reljeefidega, millede tuvastamisel jäime tõsiselt hätta. Kes kujutaud figuuridest on kes? Piiblitegelaste atribuutikat me pea üldse ei tunne. Leidsime üles Peetruse (võtmega) ja peaingel Miikaeli (mõõgaga) aga edasi jäime hätta. 

Kogu paekatedraali ümbruse asundus oli väga meeldiv. Iseloomult vanem hoonestus. Agupäraselt olnud gooti stiilis elamud, kuid mitmes sõjas kannatanud piirkond on saanud seeläbi pigem barokkiliku ja klassitsistlikuma väljanägemise. Tänavad olid küllaltki laiad ja majad suhteliselt madalad, olematu liiklusvoog ja palju puid. Päikegi hakkas kõige selle peale paistma, vaatamata sellele, et Suur Reede on nii püha ja kurb päev, et muru ka ei kasva. 

Wroclawi Ristija Johannese kirik

Viimaseks kultuuriobjektiks sai Wroclawi ülikooli muuseumi külastus. Eile Avivas pabereid ajamas käies kuulsime Konstancija suust ainult ülivõrdes kiitust Aula Leopoldina kohta. Otsustasime minna vaatama, et kas on avatud täna. Oli. 

Peab ütlema, et me sugugi ei kahetse seda käiku. Peale Aula Leopoldina on võimalik külastada Oratorium Marianumit, mis asub täpselt esimese all ning on vastupidiselt Leopoldinale läbinud restaureerimisprotsessi. Saalis jookseb video, kus räägitakse kogu restaureerimisprotsessist ning saab näha lõike maalinguid teostanud härrasmehe töökäigust. Ruum on kirgas ja kaunis. 

Oratorium Marianum

Aula Leopoldina on nagu nimigi ütleb aula. Seal leiavad aset ülikooli tähtsamad üritused ning kuna ruumil on hea akustika, peetakse seal kontserte. Oma stiili poolest pidi ta olema väga hea ning ilmekas näide Alam-Sileesia barokkist. Ja tõesti kaunis ta oli. Kõik seaina-  ning laepinnad olid kaunistatud freskodega ning kujutatud oli kõike, mis on antud ruumi ja ülikooli tarvis oluline. Keskel kohal oli muidugi usumotiiv (tuvi kui tarkuse sümbol), kuid sealt edasi olid oma koha leidnud dekooris ülikooli suurtoetaja ja rajaja Austria keiser Leopold ning tema kaks poega. Samuti oli iga osakonna loozi juures kujutatud tema personifitseeritud olemust. Seintel olid oma kohad leidnud kõiksugu olulised teadlased ja haritlased.

Saal vajab küll restaureerimist, kuid oli vaatamata sellele just täpselt nii muljetavaldav kui Konstancija väitis seda olevat. Suurepärane objekt panemaks punkti meie Wroclawi kultuuriprogrammile. Tõeline elamus. 

Aula Leopoldina

Lisaks muidugi oli võimalik ronida treppidest ülikooli katusele nautima vaadet vanalinnale ja Odra jõele. Seda võimalust me kasutamata ei jätnud. 

Seiklejad Tiina ja Mirjam

15 kraadi meridiaan

Seejärel viimane trammisõit laulvast Arkady Capitoly peatusest kodupeatusesse Gaj ning algaski päeva argisem osa, mis tähendab sisuliselt koristamist ja pakkimist. 

Seega homme koju. Ilmselt tuleb siia veel üks väike kokkuvõttev kirjatükk meilt kummaltki võtmaks kokku, mida me üldiselt oma reisust ja kogemustest arvame ning mida õppisime. 

Viimane tööpäev praktikal

Eile antud "viimase tööpäeva hoiatus" päädis täna hommikul mitme ettevalmistatud tööülesandega. Ma peaks mainima, et oli üks sisutihedamaid päevi just töö hulga mõttes. Isegi lõunale ei jõudnud, sest tööpäeva lõpuks oli kokku lepitud kohtumine praktikat vahendanud firma AVIVA kontoris.

Igatahes oli tänase päeva kavas hulk peenemat näputööd, mille tegemise osas oleme vist võitnud täieliku usalduse. Oli vaja plommida/parandada üks murdunud liistukoht, siis täita mitmes kohas suuremad praod kondiliimiga (nt uksepaneeli tagakülg raami ja paneeli vahelt), siis veel üks liistuparandus teha, õigemini tekitada puuduolev liistujupp (ca 10cm), karniisi/kapiteeli alumiste külgede spoonimine, ukseraami spooniparandused päris mitmes kohas (selle tarbeks oli jälle vana spooni lahti sulatada teistelt tükkidelt), lihvimised, pahteldamised ning siis pindade puhastamine nii kondiliimist kui ka muudest jääkidest, sh pliiatsijoontest :)

Mirjam peideldab kahjustunud liistule paranduse tarvis sobilikku pinda

Kondiliimiga plädistamine ja prao täitmine. Näha on ka paranduskoha heledam puit enne profiili vormimist

Sobiliku profiili loomine

Spooniparandused, kasutades vana spooni

Karniis/kapiteeli spoonitud pind

Tähtsa eksministrihärra sein hakkab ilmet võtma

Täna sattusid meie kätte siis lõpuks ÜLIhead kaapelehed firmalt Kirschen, millega oli lausa lust töötada!

Kirsheni kaapelehed tootsid sellist laastu ja hööveldasid puitu justkui oleks see või

Kuigi Mirjam leppis eile kunstiinimestega kokku, et ta panustab täna laeliistude maalimisse oma õrna naiseliku käega, siis töökoormuse tõttu ta seda lihtsalt ei jõudnud. Sellest on muidugi kahju, sest eks huvitav kogemus oleks seegi olnud. 
Viimaseks tööks firmas RENO jäi meil üks spooniparandus, mis esialgsele liimimisele ei olnud allunud ning vajas ületegemist.

Pawel ja Natalie tööhoos

Tiina abistab veel Pawelit täpsete lõigete sooritamisel

Hispaania praktikandid ja Natalie väikesel nutipausl

Üldse oli selline tunne nagu oleks midagi lõpetamata jäänud, sest "väga tähtis projekt" valmis ju ei saanud. Meile lubati siiski pilte saata, kui lõpptulemus on saabunud.
Siis oligi aeg rahvaga hüvasti jätta. Jagasime kodumaist šokolaadi ja traditsioonilist "Vana Tallinnat", saime kuulda positiivset tagasisidet enda töö kohta nii Piotr'ilt kui Pawelilt ja otsas ta oligi.

Seejärel oli vaja kohtuda AVIVA Ania, Ania ja Konstancijaga, et saada kätte allkirjastatud lepingud ning loomulikult toimus korralik "ülekuulamine" muljete kohta, töökoha kohta, Poola kohta ja üldse tore vestlusring, sest oleme paar nädalat ju nende silmapiirilt eemal olnud.
Täitsime tagasiside lehed, jagasime oma blogi linki ka nendega ning võtsime kaasa tervitused HKHK välissuhete koordinaatorile Helile. Kätte saab ta need kui kooli tuleme :)
Ania ütles ka seda, et Piotr oli talle helistanud ja uurinud, kas meie praktikat pikendada ei saaks...
Vot sulle siis!
Ühesõnaga üks ääretult emotsiooniderohke päev oli täna.

Praktika lõpetamise puhul läksime sööma kohalikku traditsioonilist toitu pakkuvasse söögikohta nimega Pierogarnia Stary Mlyn, kus näiteks Mirjam sõi imehäid soolaseid ja magusaid pelmeene. Kohalik kraam ja kohapeal tehtud ja muidu ülimaitsvad on need pelmeenid seal ikka.

Pierogi singi, peperoni, porru ja oliividega. Lisaks kuldseks praetud sibul

Magusad pierogid vaarikamoosi ja valge shokolaaditäidisega. Kastmeks vaniljemaitseline mahe happukoor

Kanasalat

Purskkaevud töötavad

Tegelikult on sellel karul keel suust väljas ja suvisel ajal kui see purskkaev töötav ulatub ta keel ilmselt voolava veeni

Kassid kodust ära, hiirtel pidu ehk horisontide laiendamine

Täna oli hea päev. Kui vahepeal tundus, et läheb võib-olla üksluiseks ja igavaks siis täna kõik sujus kenasti. Hommikupoolikust mina suurt midagi ei mäleta, sest istusin töökoja nurgas maas sallist turban tihedalt üle silmade ja kapuuts peas ning üritasin medikamentide abil toibuda hirmsast migreenist. Korra oli juba tunne, et töötegemisest ei tule miskit välja ja pean haiguspuhkusele minema. Õnneks toibusin. 

Tiina samal ajal oli jätkuvalt tubli ning jätkas meie eile liimi ja pressi alal pandud spoonitud paneeli servade korrigeerimise ja ületriikimisega. Selleks ajaks kui see valmis olin ka mina enamvähem toibunud ja suundusime järgmise spoonimise juurde. See oli väike ots - kamina ülemise osa puidust kattepaneelidel olid mõned servad rebenenud. Tiina oli kaval ja võttis triikrauaga sulatades ühelt vanalt ülejäänud tükilt spooni maha, et seda siis paranduseks kasutada.

Spooni eemaldamine snooiparandusteks kuuma triikraua ja niisutamisega

Paraja tüki sobitamine

See tehtud otsustasime varajase lõuna kasuks, et peale lõunat jätkata oma eile pooleli jäänud metallitööga. Endiselt on väljas burgaa. Lugesime uudistest, et Madalmaades ja Saksamaal olla möllanud eile öösel tõesti torm ja ju selle tormi tagatipp siis ulatus meieni. Kõige selle tulemusena osutus lõunale pääs pisut raskemaks ettevõtmiseks kui muidu. Nimelt oli juba terve nädala kaunilt õitsenud paju jõud lõpuks raugenud ning ta oli otsustanud langeda lõunarestorani ukse ette nii, et igasugune lootus lõunale murda oli olematu.

Ukse ette kukkunud puu

Migreenitõvest paranenud Mirjami igapäevane eine. Lahutamatuks osaks on pierogi.

Peale lõunat suundusime toksima. Kui eile oli selle töö kallal nikerdamine minule paras katsumus siis täna oli tegemist väga huvitava meelelahutusega. Käsi muidugi väsis sellest lõputust toksimisest ja torni hoidmine polnud sugugi lihtne töö. Mis me siis tegime. Tiina oli jõudlusega minust eespool ning kuna tal olid servad kenasti konkreetseks toksitud ja üldine kumerus antud, jätkas ta hoopiski uutel viisidel. Nimelt sai ta kätte mingi poti, kus see oli tumedat tooni kivikõva ollus. See pidavat olema pigi moodi asi aga kui seda sulatada siis lõhnas pigem kui mingi tinutamisel kasutatav asi. 

Tiina soovis tausta pisut liigendada, et kaheksakand paremini esile tuleks. Seega oli vaja kumerat pinda kuhu ese kinnitada. Selleks see suur pott tumeda ainega. Soojapuhuriga sulatada, ajada kokku kena kuhi ning asetada ese kuhja otsa nii, et alla õhuvahesid ei jää. Seejärel lasta pisut taheneda ning asuda tornidega vajalikesse kohtadesse, meelepärases suuruses ja tiheduses konarusi sisse toksima. Et seda musta pigilaadsest sodist lahti saada tuli ese taaskord üles kuumutada ning vees jahutada. Siis muutus must aine kõvaks ning oli haamriga toksides kergesti eemaldatav. 

Edasi tuli kõik pinnad terasharjaga igasugu jääkidest puhtaks hõõruda ja kergelt ka terasvillaga üle.

Järgmiseks tahtsime mõlemad et, toksitud konarused oleks tumedamad kui kujutatav element. Selleks kasutasime lihtlabast oksüdatsiooni protsessi. Pintseldasime kemikaali peale nii mitmes kihis, et pind muutuks mustaks ja siis hõõrusime üleliigse siledatelt pindadelt 0000 terasvillaga maha. Ning põhimõtteliselt valmis ta oligi. Lõpetuseks lasime meister Piotril eenduva osa üle poleeerida ning siis tahtsin mina ka juba kena sädelevat asja ja lasin enda oma samal viisil ära töödelda. 

Mirjam üritab elu eest Tiinale järgi jõuda

Tumeda aine sulatamine ja  eseme paigaldamine, et alustada tausta liigendamist

Tausta liigendamine

Piotr aitab tausta toksimisel kaotatud üldist kumerust taastada.

Traatharjaga üldise mustuse eemaldamine enne oksüdeerimist

Oksüdatsiooni keemia pealekandmine pintsliga

Oksüdatsioonist tume pind. Alt paremast nurgast on Tiina juba pisut lihvinud

Meister Piotr annab viimase läike

Valmis tööd. Premal Tiina, vasakul Mirjam

Erinevate suuruste ja teravustega tornid. 

Valik tööriistu tehtud töö tarvis

 Oleme tegelikult täitsa rahul. Piotr ja Anita arvasid, et esimese töö kohta väga kena. Mina lahkusin küll sellest töökoja otsast suu kõrvuni meeleolus ja olin väga õnnelik, et sellist tööd pisut proovida sai. Ega Tiina minust emotsionaalselt sugugi maha ei jäänud. 

Üleüldse oli meil sihuke "kassid kodust ära, hiirtel pidu" päev, sest nii Piotr kui Pawel olid enamuse päevast olnud kuskil objektil. Oma töökoja nurgas uurisime töökotta tagasijõudnud Pawelilt, kas tal meile tööd on. Üks väike liimijääkide puhastus, pahteldus ja lihvimine oli kuid see oli ka kõik. 

Tõeline šhokk tabas Pawelit siis kui teatasime, et meil peaks homme olema viimane tööpäev. Selle uudise peale hakkas Pawel korrutama üsna ahstaval häälel: "No,no, no, noooo, no, noo!!". Sealjures itaalia keelse aktsendiga. Edasi kordas ta minu korda: "Very important project. No, no. Very important project." Ütlseine talle, et me homme teeme kõik ära mis vaja, pangu meile asjad ainult valmis. 

Hommikul pani Pawel muidugi sellise pirni maha, et anna olla. Tiina pidi rabanduse saama. Seisavad kahekesi seal meie liimitud spoonisärgiga prussi ees ja Pawel ütel: "This is not good job". Tiina ajab silmad punni ja ahmib sisemiselt õhku enne kui Pawel jõuab teatada: "This is really good job." 

Vasakpoolnset paneeli kaunistab meie liimitud spoonisärk ja parempoolse tahvli profiiliga raampuud on meie plommitud

Laepaneeliderestauraatorid kutsusid mind taas kätt külge panema ka nende projektis ja ma lubasin lahkelt neid austada oma seltskonnaga homme. Loodan, et Pawel meid tööga üle ei koorma ja see mul ikka õnnestud. Nad pidavat hakkama homme munavööd maalima.

Teel koju juhtus see mida Tiina ennustas juba ammu juhtuvat. Piletikontroll. Kui olime isekeskis spekuleerinud, et ei tea, kas meie nimelised ja pildiga sõidukaardid ka töötavad, siis täna saime kinnitust, et jah. Selle katsumuse läbisime edukalt.